Teater ja ühiskond on lahutamatult seotud

Lõppeva aasta üks oluline märksõna on perekond. Koroonapiirangud on viinud paljud ­lähedased taas ühise laua taha, sest inimestel on aega olla koos ning mõtteid vahetada. See on üks põhjus, kuigi ­mitte ainus, miks 2020. aasta ­viimase Postimehe kultuurikülje tarvis salvestasid üht oma arutelu ema ja poeg, Luule Epner ja Eero Epner. Nad räägivad kunstist, ühiskonnast, aga loomulikult ka oma ühisest kirest, teatrist.

Teatriteadusele kui akadeemilisele distsipliinile Eestis ­aluse pannud Luule Epner on hinnatud teatrikriitik, kes võtab küll harva sõna, kuid kelle tähelepanekud on täpsed ning kelle mõtetel on kaalu. Eero Epnerit tuntakse nii kultuuri- kui ka ühiskonnakriitikuna, tema dramaturgipilk kujundas NO99st sellise teatri, mida teame ja mäletame.

Eero Epner: Sa oled käinud teatris alates 1950ndate lõpust. Tänaseks oled vaadanud paar ­tuhat lavastust, samuti oled uurinud teatrit teaduslike vahenditega, kirjutanud kümneid tekste ja lugenud sadu raamatuid ning artikleid teatri kohta.

Oled kuulunud teatrižüriidesse, kirjutanud ning juhendanud teatrialaseid väitekirju ja nii edasi. Kui sa istud teatrisaalis, tuled kustuvad ja kohe tõmmatakse tegelik või kujuteldav eesriie lahti – kas sa ei tunne neil hetkedel teatriküllastust? 

Luule Epner: Ei tunne. Õigupoolest on teatri vaatamine saanud mulle kultuuriliseks harjumuseks – ei oskagi oma elu ette kujutada ilma teatrita, nagu ka ilma raamatute lugemiseta. «Harjumus» kõlab siiski natuke halvasti, pigem võiks rääkida vajadusest käia teatris.

Tõsi, kui olin paar aastat järjest Eesti Teatriliidu aastapreemiate žüriis, siis tajusin teatrimürgituse ohtu, sest mul oli kohustus vaadata enam-vähem kõiki lavastusi, ka neid, mille puhul võis olla suhteliselt kindel, et nad suuremat elamust ei paku. Selline kohustuslik teatrivaatamise töö võib teha küüniliseks, mida tuleks muidugi vältida. Mind suudab teater endiselt vaimustada. 

Eero: Kui sa vaatad teatrit, siis mida sa vaatad? 

Luule: Ma proovin oma ootus­horisonti hoida teadlikult võimalikult laiana, et ­suhestuda eri tüüpi teatriga. Kui tavaline teatrikülastaja järgib oma maitse-eelistusi, ja see on loomulik, siis teatriuurija või -kriitik peaks minu meelest püüdma hoida end avatud ja vastuvõtlikuna väga laias spektris – aga see ei tähenda, et kõike peaks valimatult heaks kiitma.

Kui minna pisut konkreetsemaks, siis huvi mingi lavastuse vastu võib tekkida eri aluselt. Pole üldse välistatud, et mõnd ­lavastust lähen vaatama teksti autori pärast. Näiteks Tom Stoppard või Madis Kõiv on nii põnevad autorid, et nende tekstide ­lavastusi tahaks alati näha. On lavastajaid ja teatreid, keda/mida püüan pidevamalt jälgida. 

Eero: Näiteks? 

Luule: See on ajaga muutu­nud. Teatritest praegu näiteks Tartu Uus Teater, Von Krahli teater, põnev on olnud Paide ­teatri start, aga huvitav on ka ­vaadata, mis suunas muutub Eesti Draamateater või mida tehakse Ugalas. Varasemast ajast teadagi NO99. Lavastajatest näiteks Andres Noormets, Ingomar Vihmar, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Kertu Moppel ja neid on veel.

Ja ärgem unustagem näitlejaid, aga see nimekiri läheks tõesti liiga pikaks. Mis puudutab näitlejaid, siis mind ei köida mitte niivõrd tehniline virtuoossus, kuivõrd näitleja isiksus. 

Eero: Millise lavastuse sa mööduvast aastast esile tõstaksid? 

Luule: Kui peab tingimata nimetama üheainsa lavastuse, siis Lauri Lagle «Sa oled täna ilusam kui homme». Vaatasin seda nüüd teist korda ja taas oli see täiesti eriline kogemus – ei oska millegagi varem nähtust võrrelda. Omalaadne kulgemise (flow) või voolu kogemus, kus ajataju kaob ning oled katkematult haaratud lavastuse maailma.

Kõik on korraga absoluutselt loomulik ja tõene ning samas tekib ikkagi teine reaalsus. Kindlasti pole see tavalist sorti luulelavastus – pigem tekib taju, et elu on luule ja luule on elu.

Laval on elu kogu oma totaalsuses, on valet ja valu, vägivaldagi, aga kuna see kuulub elu juurde, siis saab kõik see luuleks, ja see kuidagi lepitab – sa võtad omaks, et elu ongi vastuoluline. Selle lavastuse võinuks teha vana tark naine, kes mõistab asjade sügavusi, tundub mulle; just naine, sest vana tarka meest kujutleme pigem guruna, eluõpetajana, aga Lagle ei õpeta. 

Eero: Sa oled kogu elu keelanud mul tegemast ja küsimast kunstis edetabeleid, aga ometi: kas on teatrikeeled, mis sind rohkem kõnetavad? 

Luule: Huvitav, et küsid teatrikeelte, aga mitte näiteks teemade kohta... Ma just ütlesin, et tuleks olla vastuvõtlik eri stiilidele, laias amplituudis. Olen mitmesuguse teatri poolt ja vaatan rõõmsalt ka head psühholoogilis-realistlikku teatrit, kuid isiklikud eelistused kalduvad sagedamini mittetraditsioonilise, katsetusliku teatri poole.

Võib-olla seetõttu, et noores eas, ülikoolis esimestel kursustel õppides elasin ma kaasa teatriuuendusele, nägin Evald Hermaküla ning Jaan Toominga lavastusi, ja need olid tõesti võimsad, esteetiliselt radikaalsed lavastused.

Ent parem ütle, milline oli sinu teatrielamus 2020. aastast. Olen aru saanud, et sulle meeldivad pigem otsingulised lavastused. 

Eero: Tundub, et sisulises plaanis on avangardiga hästi. Nii lavastajate, näitlejate kui ka etendajate kunstiline vorm näib olevat väga hea, mõtlen siinkohal näiteks Von Krahli truppi ja nende suutlikkust näitlemisele eri perspektiivide alt läheneda. Eraldi tõstaksin esile lavastuse «Sa oled täna ilusam kui homme» täiesti kummastavat poeetilist loomulikkust, mis saavutati – nagu kõik loomulikkused – kuude­pikkuste terveid päevi kestvate proovide tulemusel.

Ent teeb muret, et kuigi avangardil on isegi oma institutsioonid, toimub tavaliselt kõik kammerlikus formaadis ning ­kardan, et seal nähaksegi avangardi päris­kodu: väikeses meeldivalt ala­rahastatud teatris nappide vahenditega tehtu, mis kannab avangardi romantilist kuvandit.

Säärane arusaam ei luba otsingulisemale laadile ­stabiilsemat tuge ning samas on suuremad teatrid niivõrd omatulu ­teenimise rakkes, et eksperiment on ­neile liiga suur finantsiline risk. ­Lisaks tuleks vaadata veel laiemat raami.

Ilmselt on viimasel kümnendil kogu ühiskond muutunud pealtnäha turvalisemaks, kuid seesmiselt hapramaks: tajuda on kasvavat igatsust stabiilsuse, harmoonia, ennustatavuse järele, kuid igatsetakse alati defitsiidi järele – järelikult neid pole.

Teiselt poolt on ka ühiskond ise väga teatraliseerunud: ­meedia on avaliku ruumi dramatiseerimisel silmatorkavalt elavnenud ning sotsiaalmeedias toimuvad rühma­etendused meenutavad proovisaali esimesi improvisatsioone, kus toimub peamiselt vabanemine ladestunud pingetest, klammerdumine juhuslike seoste külge ning kergema ­vastupanu teed minek ehk suhtluse rajamine konfliktidele, kuna konflikt pidi olema draama alus. Meil on ühtaegu kohutavalt igav ja samas pole me kunagi rahul.

Seetõttu oodatakse teatrilt või laiemalt üldse kunstilt igal ­juhul tuttavat, sest lakkamatu rahulolematuse tingimustes oleme väga tundlikud igasuguse ärrituse suhtes ning ärritab alati ennekõike tundmatu.

Me otsime rahustavat, kinnitavat, toetavat. Selles pole muidugi midagi halba, aga ma ei ole kindel, kas kunst peab olema publiku ootuste teenindaja rollis. Lavastusi mängitakse siiski publiku ees, mitte publiku jaoks. Kuna aga ühiskond on sedavõrd pingestunud, võimendub igasugune ärritus uskumatute mõõtmeteni.

Reaktsioonid Mikk Pärnitsa performance’ile üllatasid mind tõesti: see oli kriitiline provokatsioon, esteetiliselt ning ­isegi ideoloogiliselt mitte eriti radikaalne, ent kui juba selle ­peale pidasid kolm ministrit vajalikuks oma tööpäeva katkestada, siis ­millise fooni loob säärane reaktsioon ­kujuteldavale lavastusele, kus improviseeritakse hämaral kujul, kritiseeritakse võimulolijaid (ükskõik millisest parteist) ja seatakse kahtluse alla maailma kord?

Me oleme muutunud palju nahatumaks, juba kirjaviga või poejärjekord võib trauma tekitada. 

Luule: Kardetavasti koroonakriis ainult süvendab seda sinu kirjeldatud tendentsi. Mind pani mõtlema Ivar Põllu ennustus (Maalehes), et kui raha ja ­tegijaid jääb koroonakriisi tõttu vähemaks, siis peavad just väikesed teatrid ümber orienteeruma, kas kommertsialiseeruma või sulguma oma kitsasse nišši.

Tõepoolest, Draamateatrit ega Vanemuist eksistentsiaalne kriis ei ähvarda, aga väikesi teatreid võib kaduda küll, ja see tähendaks minu meelest siiski Eesti teatrimaastiku värvi­vaesumist. Kogu ­lootus, ka avangardi vedamisel, langeks suurte institutsioonide peale, sest nemad jäävad alles. 

Eero: Kas nad tahavad seda? 

Luule: Sõltub ilmselt teatrist, aga miks mitte? Üldiselt suurte teatrite kritiseerimine hakkab juba tasapisi väsitama. Suuri institutsioone kritiseeritakse ja väikestelt oodatakse radikaalset avangardi ning hoidumist institutsionaliseerumisest, sest muidu käituvad nad justkui samamoodi nagu suured teatrid.

Aga miks ei peaks väikesed teatrid ja trupid tahtma ning vajama rahalist ja organisatsioonilist stabiilsust? Ilma selleta on üsna võimatu oma avangardseid katsetusi rahulikult välja arendada. 

Eero: Olen nõus. Samas, mingi osa minust ei oota siiski teatritelt kui maksu­maksja rahastatud institutsioonidelt mitte ainult kunstilisi teoseid – mille puhul peaksid lavastajad ja näitlejad olema ­tõesti maksumaksja ootustest ­täiesti vabad, proovimatagi aimata, mida publik võiks tahta ja publikul (sh minul) pole õigust nõuda just neile meelepäraseid lavastusi –, vaid ka teatud poliitiliste platvormide loomist.

Pean näiteks äärmiselt oluliseks Rakvere teatri külalisetendusi, sest nad lähevad kohtadesse, kus tajutakse unustatust ning hüljatust, ning usun, et säärased kurnavad ja samas vaprad ekspeditsioonid on äärmiselt olulised, sest nad vähendavad lõhesid.

Midagi pole parata, integratsiooni ei tule tänapäeval mõista mitte enam rahvuseid pidi, vaid regionaalselt. Olime viimasel pühapäeval kahekesi ühes Lõuna-Eesti mitmesajakohalises kirikus teenistust vaatamas ning olime seal suures kütmata kirikus ainukesed.

Terve asula oli tühi, kiriku ees näugus kujuteldav kass, lähedalasuvas külas kustuvad aga kõigis majades peale ühe pühapäeva pärastlõunal tuled ning need pannakse taas põlema alles reede õhtul.

Teatril oleks siin hea võimalus pakkuda platvorme, kus seda hüljatust maha riivitakse, saadakse kokku, tekivad kokkupuutepunktid. Muidugi, selliste külalisetenduste andmine sõltub ennekõike riiklikest toetusmehhanismidest, kuid mitte ainult.

Samuti on üks teatrite poliitilise platvormi võimalusi erinevad dialoogivormid. Näiteks Kaarel Irdi ajal toimusid Vanemuises regulaarsed iga-aastased teatrikülastajate konverentsid, kus tegijad ei pidanud oma otsuseid õigustama, küll aga selgitama ning avama tagamaid. See aitaks avada uksi teatrite endassesuletusse ning samas annaks ka publikule mingi hääle.

Praegu jäigastub teater kummalisse positsiooni, kus disainitakse ennast rahva ootuste järgi ja samas hangutakse teatud distantseeritusse või isegi didaktilisusesse. Publik on justkui suurte õigustega klient ja teiselt poolt pimedas saalis pole ta ikkagi päriselt võrdväärne.

Luule: Sa liialdad. Kui me räägime teatrist ja tema publikust, see tähendab õieti teatri ülesandeist ühiskonnas, siis on poliitilisus oluline, nagu sa ütlesid. Keegi ei tohiks kunstnikele ette kirjutada kohustuslikke teemasid, kuid laiemas plaanis peaks teater resoneeruma oma ajaga, olukorraga ühiskonnas, rääkima ühiskonnale olulistest asjadest (üldinimlikest väärtustest muidugi ka, aga mitte ainult), sest see on läbi aegade olnud üks teatri tähtsaid funktsioone.

Ma ei mõtle tingimata otseseid reageeringuid, nagu oli mõni NO99 aktsioon või nagu on teinud Kinoteater – ehkki millestki sellisest tunnen puudust; tahaks vaimukat nalja, ehk aitaks see pingeid maandada.

Ajakohaseid (kaas)tähendusi võib muidugi kanda ka klassika, näiteks Mrožeki «Tango» pärineb 1960ndatest, kuid ehkki Ingomar Vihmar ei kaasajastanud seda silmatorkavalt, oli ometi selgesti tajuda, et lavastus kõneleb tänapäevast.

Teatri käsutuses on ka niisugune võimas vahend nagu empaatia – võime panna mõistma ja sallima, tähenduses «rahulikult või heatahtlikult meelestatud olema», nagu ütleb seletussõnaraamat.

Hea näide on Andres Noormetsa lavastus, Andrew Bovelli «Surmkindlad asjad siin elus» 2019. aastast. Või selline ootamatu näide: Rakvere teatris tuleb järgmisel aastal lavale komöödia «Oi, Johnny!», tüüpiline kassatükk, aga teater tutvustab seda loona armastusest, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve ja kutsub üles seksuaalsele tolerantsusele. Ma loodan, et see pole ainult ­turundustrikk. Kuid teravamaid lahendusi pole peaaegu üldse.

Eero: Mis on teatri roll kriisis olevas ühiskonnas? Kas ta peaks olema pigem kaasarääkija või pelgupaik? 

Luule: Ajaloost on teada, et kriiside ajal – sõdade aegu – on kunsti vajatud rohkemgi kui rahulikel aegadel, kuid mitte seetõttu, et kunst neid kriise kujutaks ja peegeldaks. 

Eero: Jah, Eesti maalikunstis ei ole vist teist nii muretute motiivide, erksa koloriidi ja unenäoliste atmosfääridega perioodi kui Teise maailmasõja aegne kunst. Inimesed parkides, rohetavad maastikud, helesinised toonid...

Mul on siiski informatsiooni, et on inimesi, kes ootavad ka kriisi ajal kriitilisemaid toone. Kuidas koroona sinu teatri tajumise viise mõjutas? 

Luule: Kevadel, eriolukorra ajal, ma jätkasin artiklite kirjutamist, lavastuste videosalvestuste vaatamist jne, mistõttu võiks öelda, et teatri kogemine justkui ei katkenudki – ent jätkus teisestes, sekundaarsetes vormides.

Teatrisuvi oli tavalisest pisut hõredam. Sügisel, kui hakkasid jälle kehtima piirangud, ootasid mind ees sunduslikult pooltühjad saalid, ja see ei olnud väga tavaline kogemus: näitlejad laval on endiselt kõik koos nagu varemgi, aga vaataja saalis on teistest rohkem eraldatud kui varem, ja samas sa tahad, et energia saali ning lava vahel voolaks endisel moel, mistõttu püüad vaatajana olla ise kaks korda energeetilisem – et tekitada tunne, nagu kõik oleks nii nagu alati.

Tuli välja, et koos olemise tunne on mulle teatris sama oluline kui lavastuse huvitavus vms.

Uusi tajumisviise nõuab muidugi voog(edastus)teater, mida arendatakse platvormil elektron.live. Kaldun nõustuma Priit Rauaga, et siin võtab kuju uus (meedia)kunstivorm, mis teatrit ei asenda, küll aga täiendab.

Minu suhteliselt napp kogemus ütleb, et see kunstivorm seab küllalt kõrgeid tehnoloogilisi nõudmisi vaatajatele, õieti nende arvutitele jm seadmetele: kui ikka netiühendus on ebastabiilne, pilt hangub ja heli hakib, siis pole midagi teha – kunstisündmust ei toimu. 

Eero: Ma võib-olla liialdan, kuid mul on tunne, et kui 2010ndatel kujunes välja heaoluühiskonna kunst – järjest turvalisem –, siis nüüd liigume tasa­pisi ühiskonnana teatava infantiilsuse poole. 1990ndate vabaduste asemele asuvad igakülgne ettehooldus, teostugu see läbi kontrolli või pehmete domineerimismudelite, millest ühe sekka näib kuuluvat ka järjest levinum sundus vältida kõike kahtlast, kriipivat ja ambi­valentset.

Koroonakriisi segadus ei tekitanud, küll aga võimendas signaale, kus ühiskonnalt võeti vabadusi ja asendati mingisuguse ebamäärase ettehooldusega. Need pole ainult riiklikud sammud, vaid laiem ühiskondlik ootushorisont. Kui oluline on sinu jaoks teatri kriitiline võime? Ma mõtlen võimet läheneda teemadele, normidele, mudelitele kriitiliselt?  

Luule: Olen nõus, et kunsti vallas on niisugust tendentsi tunda, ehkki ühiskonnana oleme veel väga kaugel tõeliselt turvalisest heaoluühiskonnast. Üks detail: teatrid on hakanud publikut hoiatama iga vähegi häiriva asjaolu eest, mis etenduses võib ette tulla – vali muusika, eba­tsensuurne kõnepruuk, suitsetamine jne. See on vahel päris naljakas.

Mis puudutab kriitilisust, siis mulle ei piisa tavaliselt «meeldivast teatrielamusest» – kui elamus pole just tõesti väga eriline. Ootan ka mõistusele toitu, mõtete liikumapanekut, uut vaatenurka. Ma ei pea olema selle vaatenurgaga nõus, aga kriitilisus tähendabki teiste, mittetriviaalsete perspektiivide pakkumist.

Teatrit mõjutab ilmselt ka tarbimisühiskonna imperatiiv: kohustus olla n-ö positiivne. Inimene peab tundma end hästi ja elu nautima, saama positiivseid elamusi. See teeb muidugi raskemaks millegi kriitilise pakkumise. 

Eero: Sina ei oota teatrilt eneseabi? 

Luule: Ma ei arva, et kunst peab alati olema rahustavalt teraapiline ja pakkuma lahendusi. Kuid kunst võiks meid lepitada. Lepitus on midagi hoopis muud kui teraapia. 

Eero: Millist kriitilist lavastust sa möödunud hooajast esile tõstaksid? Lavastusi, mis asetaksid maailma meie ette väljaspool ettearvatavaid mudeleid? 

Luule: Idee poolest on väga tänuväärne Birgit Landbergi lavastatud «Inimesed ja numbrid» Vabal Laval. Liigsuured sotsiaalsed lõhed on mu meelest üks Eesti põhiprobleem, ja selles lavastuses sai see konkreetsete inimeste näo.

Juhan Ulfsaki «Pigem ei» Von Krahlis. Kuldar (Lauri Lag­le) on seal põnev: tema positsioon on sügavalt ambivalentne, see ei sobi mustvalgesse, lihtsatel vastandustel rajanevasse maailmapilti.

See kahesõnaline fraas saab filosoofilise kaalu, see on positsioon, mis pakub palju mõtteainet, samas kui «ei» ning «jah» on selged positsioonid, seal pole enam midagi mõtelda, saab ainult valida – nagu referendumil. 

Eero: Abielureferendum on hoolimata oma sisulisest mõttetusest paraku ilmselt üks olulisemaid poliitilisi otsuseid ­sellest aastast, sest teisi olulisi otsuseid – kui kõrvale jätta kõik koroonast tulenenu – polnud.

Ühtlasi ei lahenda selle toimumine või mittetoimumine mitte midagi, nii ärajäämine kui ka aset leidmine jätavad siinsesse ühiskondlikku tajusse mitme­aastased rööpad, milles oleme sunnitud veel kaua sõitma. 

Luule: Samas ei sisalda referendumi küsimus iseenesest ju mingit viidet ohule, vastupidi, see on sõnastatud nii, et kontekste tundmata on kerge vastata «jah»: tahetakse justkui teada ainult seda, kas asjad võiksid jääda nii, nagu need seni on olnud. Aga muidugi ei oleks mõtet korraldada referendumit, mis mitte midagi ei muuda.

Poliitiline kontekst ehk see, kuidas toda lihtsat küsimust tõlgendatakse, teeb sellest põhjapaneva maailmavaatelise arupärimise. Sind kutsutakse hääletama justkui ainult abielu institutsiooni üle, aga jah-vastuse tõlgendaksid ühe partei poliitikud omatahtsi vastulöögiks kõigele sellele, mida nad nimetavad globalistlikuks agendaks – justkui tähendaks «jah» ühtlasi ­«ei-d» seksuaalvähemuste õigustele, feministlikule mõtteviisile, jumal teab millele veel. Ning vastukaaluks hakatakse referendumit tõlgendama usaldushääletusena valitsusele. 

Eero: Mina ei näe, aga kas sina näed vastuolu selles, et ühelt poolt toetad liberaalseid väärtusi, mis maailma pidevalt muudavad, aga teiselt poolt oled kogu oma elu tegelenud ajalooliste tagasivaadetega, teatri- ja kirjandusajalooga? 

Luule: Mitte mingit vastuolu siin ei ole, sest miks peaks liberaalne ideoloogia tähendama traditsioonide põlgamist. Mind häirib surve radikaliseeruda, tõlgendustes toimetatakse vaid äärmustega.

Eero: Kui sa mõtled tagasi 70ndatele, 80ndatele ja järgnenud kümnenditele, siis kus me oleme oma vabadusega? 

Luule: Me oleme kindlasti vabamad kui nõukogude ajal, aga teemaks on hakanud taas tõusma asjad, mille puhul arvasime, et need on ammu vastuse saanud.

Kui on valida ainult «ei» või «jah», siis ei jää üldse ruumi arutlemiseks, kaalumiseks, «pigem ei» ja «pigem jah» positsioonideks ning maailmapildiks, kus konservatiivsed ning liberaalsed väärtused eksisteerivad koos.

Kas oled tähele pannud, kui tihti kirjeldatakse tänast ühiskonda sõja terminites: rinded, vaenlased, lahingud headuse ja kurjuse jõudude vahel ja nii edasi? Hüsteerilisuseni afektiivne retoorika käib sellega kaasas, ning hüsteeriliseks sildistatakse ka vastaspoolt. Justkui elaksime permanentses sõjaseisukorras. 

Eero: Koroona tõi kaasa palju erinevaid tajusid, alates teadmatusest ja lõpetades solidaarsuspuhangutega, kuid domineeriv näis olevat hirm. Kas sa oled varem kogenud mingeid sääraseid hirme? 

Luule: See oli lapsena, 1968. aasta augustis, kui käisid parajasti Praha sündmused ning ma olin maal Ambla lähedal. Seal on avar silmapiir, nii et on näha päikese loojumist metsa taha.

Ühel õhtul sähvisid seal taevas põuavälgud, ent ma ei olnud neid enne näinud ega teadnud, et need on põuavälgud – mul tekkis väga reaalne hirm, et sõda on alanud. Siis ma tundsin hirmu enda pärast. Praegu ma ise koroona pärast niisugust hirmu ei tunne, aga teiste pärast küll.