Ajalugu

Näitlejate Liidust Teatriliiduni (Teatriühingu kaudu)


Teatrirahva ühendusvormid, olgu siis loometingimuste või ametiõiguste kaitseks, on Euroopa mail läbi sajandite olnud põhimõtetelt üllatavalt sarnased. Ikka on tarvis olnud ühisjõul ja –nõul volitada kedagi oma erialahuve kaitsma Võimu ja Raha ees. Ja tõtt rääkiva ja meeltlahutava kojanarri-staatuse ambivalentsus ei kao samuti kuhugi.

Eestis kõneldi koostöövajadusest juba harrastusteatri aegu. 1912. a otsustasid Paul Pinna, Eduard Kurnim, Wilhelm Maddy, Gustav Avesson ja August Michelson kutsuda kokku Tallinna Artistide Seltsi peakoosoleku, kus kinnitati vajadust näiteseltskonna ühinemiseks, et kaitsta oma õigusi. Võeti vastu ka ühingu põhikiri. Seltsi tegevus soikus Esimese maailmasõja puhkemise tõttu. Hoogsalt tõusis ühinemissoov päevakorda kohe pärast 1917.a veebruarirevolutsiooni.Vabanemistundes tekkinud lootus oma teatrit ise korraldada tõi poliitiliselt segastest ja majanduslikult vaestest oludest hoolimata kokku kaks teatrikongressi – 1917. ja 1919. aastal. Otsustati luua Näitlejate Liit (Eesti Kutseliste Teatritegelaste Ühing), mis aga regulaarselt toimima ei hakanudki, vaid pikemaks ajaks varjusurma jäi. Ellujäämisega või hoopis uute entusiastlike teatrikoosluste loomisega oli niigi palju tegemist. Näitlejate Liidu tegelik formeerumine ja tööle hakkamine toimus alles 1934. aastal.

1940. aastail tuli juba laabuma hakanud tegevus katkestada. 1945. aastal võis kõne all olla ainult ENSV Teatriühing, „vanemate vendade” eeskujul teadagi. Kummalisel kombel –sõltus see siis teatrikunsti algselt demokraatlikust loomusest või juhtivate instantside möödavaatamisest – puudus teatriinimeste kutseorganisatsioonil Nõukogude Liidus jäik üleliiduline tsentraliseeritus(mille all kannatasid näiteks kirjanike, heliloojate jt loomeliidud).Vist oli ka majandamistingimustes omajagu ebamäärasust, et tasa ja targu võimalusi kompides ühingu tootmistegevust arendama hakata ja seeläbi ka loovüritusi toetada, iga kopikat kohalikelt võimudelt või Moskvalt nurumata. Muidugi nõukogude majandussüsteemi ja ideoloogilise tsensuuri raamides, kus mängumaa suuruse „venitamine” oli ohtlik ja tagasilöökidega mäng.

Oluline: ühingu loojate hulgas oli mehi, kes muutunud poliitilises süsteemiski püüdsid jätkata kavandatud suundumusi, mis enne sõda aja lühiduse tõttu pooleli jäid st. kõigi teatriga seotud loovalade ühendamist ühingu katuse alla. Ka teatriinimeste erialase lugemisvara kirjastamist, enesetäiendamise, puhkuse ja vanaduspäevade hõlbustamist.
Nagu öeldud- teatrirahval üleliiduline keskorgan puudus - sellel olid omad head ja halvad küljed, halvimaks kindlasti Eesti Teatriühingu välisuhtluse piiratus, mis pidi toimuma Venemaa Teatriühingu vahendusel. 1985. aastal Nõukogude Liidus alanud muutmise tuultes hakkas murenema ka loomeliitude bürokraatlik ja tsentraliseeritud struktuur - loomeliidud demokratiseerusid ühiskondlikest organisatsioonidest esimestena ning paradoksaalselt kerkis teatrirahval päevakorda küll üleliidulise, aga oma ülesehituselt ja tegutsemispõhimõtteilt demokraatlikuma loomeliidu loomine. 1987. aastal asutatigi NSVL Teatriliit, mis sellisena ei käivitunud. Siiski tõi see kaasa ka senise Eesti Teatriühingu reorganiseerimise loomeliiduks – Eesti Teatriliiduks, mille asutamiskongress toimus   1987. a oktoobris ning mille esimeseks esimeheks valiti Mikk Mikiver. Pärast N.Liidu lagunemist reorganiseerus NSVL Teatriliit Rahvusvaheliseks Teatriliitude Konföderatsiooniks, kellega on Eesti Teatriliit säilitanud vastastikku kasulikud koostöösuhted.

Juba taasiseseisvunud Eesti vabariigis hakkasid teatriinimesed asutama kitsamaid erialaliite – sündisid Näitlejate Liit, Lavastajate Liit, Lavastuskunstnike Liit, ja mitmed teised erialased ühendused ning Teatriliit muutus nende katusorganisatsiooniks - liitude liiduks. Mis põhilist organisatsioonilist struktuuri puudutab, siis tundsid Teatriühingu omaaegsed asutajad – elupõlised teatrimehed – nähtavasti selle valdkonna riigikorrast sõltumatut põhiolemust väga hästi. Sest kõik vahepealsed püüded üht- või teistpidi ümber rühmituda on tänaseks üldjoontes kunagise ETÜ ülesehituse põhimõteteni tagasi jõudnud. Kahetine struktuur – organiseerumine nii teatrite kui ka erialaühenduste alusel – on teatrimaailmas nähtavasti optimaalne.

Pärast Ametiühingute seaduse vastuvõtmist (2000. a) omandas Eesti Teatriliit juriidilise staatuse ka selle seaduse tähenduses. Mitmed erialaliidud on ennast registreerinud ametiühingutena ning Eesti Teatriliit ametiühingute liiduna, kuuludes omakorda Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO), kui ametiühingute keskliidu koosseisu.

Praegusel etapil on Eesti Teatriliidu ja tema liikmesüksuste ametikaitselised ülesanded põletavamad kui kunagi varem. Ja kuigi 2006. aastal vastuvõetud loovisikute ja loomeliitude seaduse tähenduses pole Eesti Teatriliit loomeliit (loomeliitudeks on Teatriliitu kuuluvad loominguliste töötajate erialaliidud), on loomeliiduna toimimine ja ühtse Eesti teatri idee järjepidevuse toetamine üks Teatriliidu põhiülesandeid.
Vaata ka kronoloogiat.