Gert Raudsep: kas viskame püssi põõsasse ja lõpetame elamise?
„Gert Raudsep: kas viskame püssi põõsasse ja lõpetame elamise?“
Riigi palgal olevad kultuuritöötajad, peaasjalikult näitlejad, on hakanud üha valjemal häälel protestima selle üle, et nende palgasüsteem on ajale jalgu jäänud. Sellega paralleelselt arutletakse vabakutseliste kultuuriinimeste sotsiaalsete garantiide teemal. Eesti Draamateatri näitleja, teatriliidu juhi ja näitlejate liidu endise esimehe Gert Raudsepa (53) sõnul on viimasel ajal teravalt Venemaa ohule viitavate Kaja Kallase ja Martin Heremi põhjendatud kaitsekulutuste kõrval oluline pöörata tähelepanu ka kultuurirahvale. Peale kultuuritöötajate riikliku miinimumpalga ja sotsiaalsete hüvede rääkisime ka pingetest Vene Teatris ja kultuuritusest kultuuriasutustes.
Teie kolleegid kirjeldasid Eesti Päevalehele näitlejaeluga kaasnevat ületöötamist, läbipõlemist, hangunud palkasid, sotsiaalsete garantiide puudumist. Kui tuttav see kõik teile on?
Väga tuttav, loos ei olnud midagi üllatuslikku. Kui olin Eesti näitlejate liidu esimees, (2007–2018 – toim) tegime regulaarselt teatrites palgauuringuid. Viimasesse suuremasse uuringusse olid kaasatud ka vabakutselised. Aastakümnete vältel on lubatud, et kultuuritöötaja miinimum peaks tõusma Eesti keskmise palgani, aga me sörgime kogu aeg teistel valdkondadel sabas. 2021.–2030. aasta kultuuri arengukavas räägitakse küll kultuuritöötajate palgatingimuste parandamisest, aga otseselt ei ole öeldud, kui suur peaks see miinimumpalk siis olema. Indrek Saare ministriks oleku ajal tõusis palk Eesti keskmiseni, aga langes siis uuesti.
Olete kultuuriministeeriumiga arutanud nii sotsiaalseid garantiisid kui ka kultuuritöötajate palka. Kuidas läbirääkimised kulgenud on?
Läbirääkimised kulgevad alati stiilis „saame probleemist aru, hea meelega tõstame, vaatame, mis võimalused on“. Ja nagu ikka, ei kiputa neid võimalusi leidma. See ei ole ainult ametis oleva ministri mure, vaid nii on olnud kogu aeg.
Meil on olnud erinevaid läbirääkimisi. Eesti teatriliit kuulub teenistujate ametiliitude keskorganisatsioon TALO, mis on aastakümneid pidanud ministeeriumiga palgaläbirääkimisi. Jaanuaris tegime Eesti etendusasutuste liiduga kultuuriministeeriumile ettepaneku asuda läbi rääkima. Kohtusime ka ministri ja kantsleriga, et sõlmida teatrivaldkonnale sarnane kollektiivleping, mida praegu taotlevad õpetajad. Kokkulepe, mille najal jõuaksime kasvõi samm-sammult, aga kindlalt sinnamaani.
Õpetajad taotlevad praegu karjäärimudelit, meie taotleksime sellist palgamaatriksi mudelit, mida uus etendusasutuste seadus ka võimaldaks, kus etendusasutuse struktuur oleks lahti joonistatud. Ütleme, et on väike teater, mille trupis on kümme näitlejat. Neil peab olema valgustaja, helimees, grimeerija, koordineerija, direktor jne. Palgamaatriks sätestaks, millised ametikohad milliste palgafondidega teatris riigi rahastatud oleks. Sarnaselt näiteks muuseumitöötajatega 100%, mitte osaliselt nagu praegu. Kümneses näidistrupis on üks algaja, võib-olla üks tippnäitleja ja sinna vahepeale mahtuvaid. See oleks palgafondi moodustamise alus. Väga lihtne ja läbipaistev süsteem. Ja see ei tähendaks, et need töökohad oleksid täidetud töölepinguliste töötajatega. Pole ju vahet, kes töö ära teeb, kas töölepinguline või vabakutseline.
Enne riigikogu valimisi tegeles loomeliitude töögrupp aktiivselt ka vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiidega. Kutsusime poliitikuid, rääkisime erakondadega. Vabandust, aga enamikul neist pole halli aimugi, kuidas loovisikul see „töötegemine“ käib, sest näiteks kunstivaldkonnas töökohad puuduvad. Nad kõik on vabakutselised. Kunstnik paneb näitust kokku neli kuni kuus kuud, mõned näitused valmivad kauemgi.
Selle eest ei ole talle ette nähtud õiglast töötasu. Seega ei ole võimalust saada ka sotsiaalseid tagatisi. Sotsiaalsete hüvede puhul ei olegi küsimus ju ainult haigekassa või pensionifondi puudumises, vaid ka ema- või isapuhkuses ning töötuskindlustuses.
Ka vabakutselise staatust tajutakse ühiskonnas väga erinevalt. Kes natukenegi on kuskil projektides töötanud, saavad sellest aru, aga need, kes on kogu aeg olnud töölepingulised, võtavad seda mingis mõttes ebaõnnestumisena. Sul ei ole töökohta? Sa teed tööd, aga ei tea, kus kohas? Inimesed töötavadki erinevalt, teevad üht, teist ja kolmandat asja. Vabakutselisena töötamist võimaldab seadus ainult juhul, kui hakkad ettevõtjaks. Vabandust, loomealadel ei ole ettevõtlusega pistmist! Loomemajanduses ettevõtlust on, aga paljudel loomealadel mitte. Aga praegu on sund olla ettevõtja, et saada seeläbi mingeidki sotsiaalseid garantiisid. Aga etenduskunsti- ja audiovisuaalsektoris on tegemist siiski tööandja ja töövõtja suhtega, mitte kahe poole võlaõigusliku suhtega, mida nii ettevõtjana kui ka käsundus- või töövõtulepingulisena töötamine võimaldab. Puudu on „tööampsu“ seadus.
Ka teie kolleegid tõid esile, et on keeruline keskenduda oma põhitegevusele, sest ollakse sunnitud olema ettevõtja ja meelelahutaja ühes.
Kui võtta Eesti tippnäitleja – ütleme ausalt, et meil on palju maailmatasemel näitlejaid ja üldse kultuuritegelasi –, kes tahab pühenduda ainult oma elukutsele, siis ongi raske selle palgaga ära elada.
Kui kultuurkapitali juht Margus Allikmaa oli Vene Teatri direktor (2018–2022), arutasime omavahel, milline võiks olla kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasu. TALO ja Eesti teatriliit on kultuuri arengukavades alati taotlenud riigi keskmist palka.
Võtame näiteks balletitantsija, kes alustab kuue-seitsmeaastaselt. Muusikud alustavad samuti väga noorelt. Paljud neist on maailmatasemel spetsialistid. Margus Allikmaa pakkus, et võtkem siis hoopis aluseks avaliku sektori spetsialistide keskmine või kasvõi miinimumpalk (ministeeriumite töötajate keskmine palk küündib 3000 euroni – M. R.). Kas meie oleme kehvemad spetsialistid kui ametnikud ministeeriumis? Ei ole. Me töötame turutõrke olukorras. Teatrid on avalikult rahastatud, me ei konkureeri oma palkadega vabal turul. Meil ei ole võimalust öelda, et kui meile pakutavad palgad on väikesed, siis me ei tule siia tööle. Aga keda meiesuguste spetsialistide asemel lavale panna? Kui tahame, et etendusasutused ei peaks mõtlema ainult kommertsrepertuaarile, vaid muule, mis vahel võib osutuda ka kunstiks (ja ka mitte ainult vahel), siis oleme paratamatult seisus, kus meile määratud palkadele on lagi ette antud.
Eesti Draamateater on üks paremaid näiteid sellest turutõrkest. Saalid on puupüsti täis, piletihinnad laes, isegi piletimüügisüsteem jooksis nõudluse peale kokku.
Väga tihti kõlab asjatundmatuid üleskutseid, et kui teil on saalid täis, miks te siis pileti hinda veel ei tõsta, kui tahate näitlejatele palka maksta. Pileti hinda ei saa oluliselt tõsta, kuna teater muutuks elitaarseks. Mis mõte on teatrite avalikul rahastamisel, kui pool ühiskonda etendustele ligi ei pääse?
Tauno Vahter (Tänapäeva kirjastuse juht – toim) kirjutas mõni aeg tagasi ERR-is raamatute, kino- ja teatripiletite hinna tõusust. Üldiselt on püütud järgida põhimõtet, et Eestis poleks teatripileti hind üle 1% keskmisest palgast. Praegu juba on. Mida kallimaks kultuur läheb, seda elitaarsemaks ta muutub, seda vähem on inimestel võimalik avaliku raha eest tehtavatele asjadele ligi pääseda. Avaliku raha eest tehtavat asja peaks olema võimalik kõigil Eesti elanikel vaadata, katsuda, nuusutada, sellest osa saada.
Kuidas probleemi lahendada?
Teatrivaldkonnas oleks lahendus etendusasutuste rahastust suurendada, millega teatritel kaoks vajadus piletihindu tõsta ja omatulu teenida. Kultuuriminister mainis „Vikerhommikus“ (millele ka enne viitasite), et teatritel on võimalik raha teenida. See on elementaarne, et osa raha tulebki piletikassast, kuid praegu on vajadus piletimüügilt rohkem teenida järjest kasvanud, kuna tegevustoetus on kogu aeg proportsionaalselt vähenenud. 20 aasta jooksul on kultuuriministeeriumi eelarve võrreldes riigieelarvega peaaegu kaks korda vähenenud. 2002. aastal oli kultuuriministeeriumi osakaal suhtes riigieelarvesse 3,84%, praegu 2,1% kandis. See tingibki, et sõltume väga piletitulust. Kaob avaliku raha eest tehtava teatri sisuline mõte. Piletitulule mõtlemine sunnib meeldima, kaob riskimisvõimalus, tekib sund rohkem „toota“. Väiksematel ja peasuunast kõrval tegutsevatel teatritel ei ole võimalik etendusi piisavalt palju mängida (ikka selleks, et inimestel oleks võimalik seda avaliku raha eest tehtavat teatrit vaadata), sest neil pole nii palju publikut, kui võib-olla suurematel teatritel, kuid ometi on nad Eesti teatrikunstile ülimalt vajalikud.
Kui kultuuri rahastamine kasvõi taastuks, oleks juba hästi.
Kui paljude teiste loomeliitudega on kultuuritöötaja miinimumpalga üle arutletud, et teema ühiselt ette võtta?
Eesti teatriliidu moodustavad loomeliidud – näitlejate liit, lavastajate liit, balletiliit jne. Suhtleme väga tihedalt. Kultuuritöötaja palgamiinimum kehtib praegu paraku vaid töölepinguga kõrgharidusega kultuuritöötajatele. Teater on üksikuid loomevaldkondi, kus sellised töökohad olemas on. Töökohad on muuseumides, mõnedes kunstiasutustes, aga (kujutavatel) kunstnikel praktiliselt ei olegi töökohti. Neil ei ole kultuuritöötaja miinimumpalgast praegu mitte midagi saada.
Kultuuritöötajate töösuhted on ka aja jooksul väga palju muutunud, paljud osalevad mitmesugustes projektides ega ole palgal. Meie pakutava mudeliga ei oleks enam oluline töölepingu olemasolu, vaid tähtis oleks töö, mis tehtud saab. See mudel kõlbaks nii audiovisuaalvaldkonna kui ka näiteks näitusetegevuse põhirahastamise aluseks.
Kultuuriminister Heidy Purga andis „Vikerhommikus“ kultuuritöötaja miinimumpalga teemal intervjuu, kus ei kõlanud lootustandvat sõnumit, et palgasüsteemi võiks oodata ees reform või et palk isegi tuleval aastal tõuseb. Teie kolleeg Reimo Sagor on kultuuriministri tegevust ülitugevalt kritiseerinud. Kui palju olete ministri poolt näinud võitlusvalmidust nende probleemide eest seista?
Mina ei näe ministrite ega valitsuskoalitsioonide sisse, et mismoodi nende jõujooned lähevad. Hea on alati näidata istuvale ministrile, aga kultuur ei ole kunagi olnud esiplaanil. Ja mingis mõttes ta ei peagi olema. See ei ole mingi võistlus. Tähtis on, et ta oleks oluline ja võrdselt koheldud – kui kasvab riigieelarve, kasvab proportsionaalselt ka kultuuriministeeriumi eelarve. Siiani see nii ei ole olnud.
Esiplaanil on olnud haridus. Oleme väike riik, meil on väike elanikkond, peamegi olema haritud. See on meie ainuke jõud, aga näete, mis seisus me praegu oleme. Nüüd on meil riigikaitse esiplaanil – sõda käib, saame aru. Sisejulgeolek – kui palju jamasid on olnud politseinike ja päästjate palkadega. Arstid, meditsiin – haigekassa on miinuses.
Kogu aeg räägitakse prioriteetidest. Pärast selgub, et tegelikult need ei olegi prioriteedid olnud. Nii et kui rääkida sellest, et kultuur peaks olema prioriteet, siis see ei vii mitte kuhugi. Mulle tundub, et meie ainuke võimalus on häält teha, nähtavale tulla ja proovida arusaadavas keeles rääkida, mis on teater, kuidas see toimib ja miks sinna raha juurde on vaja. Inimesed ei peagi neid asju iseenesest teadma, aga neile peab selgitama. Ka seda, et professionaalne kultuur ongi enamuses turutõrkeline.
Viimastel nädalatel on nii kaitseväe juhataja Martin Herem kui ka peaminister Kaja Kallas viidanud sellele, et mõne aasta pärast võib Venemaa meid sõjaga ohustada. Kas praegu ei ole mitte halvim aeg kultuurile raha juurde küsimiseks?
Mis me siis teeme nende mõne aastaga? Viskame püssi põõsasse ja lõpetame elamise? Alati leiab vabandusi. Kui majandustõus oli 8,6%, siis üks minister põhjendas TALO-ga kohtumisel, miks kultuuritöötaja miinimumi keskmise palga tasemele ei tõsteta, niimoodi: „Aga me ei tea ju, kui kaua majanduskasv kestab.“ Iga kord leiab põhjuse, miks kultuuri mitte toetada.
Teatriliit toetab õpetajate streiki. Kui kaugel on etendusasutused praegu sellest, et ise eraldi või koos teiste loomevaldkondadega streikida? Eesti näitlejate liit seda ei välistanud.
Siin on mitu aspekti. Kuulusime varem koos Eesti haridustöötajate liiduga TALO-sse. Õpetajad on streikinud ja hoiatusstreikinud ka varem. Kuna kuulusime ühte katusorganisatsiooni, tegime ka teatrites ametlikke toetusstreike. Praegu me enam ühte suurde ametiühingusse ei kuulu ega näinud vajadust toetusstreigiks. Otsustasime teha hoopis solidaarsusaktsioone. Tegime seda seaduse kohaselt, andsime oma tööandjatele ja kultuuriministeeriumile sellest ametlikult teada.
Et streikima hakata, peab seaduse kohaselt jõudma läbirääkimistes ummikseisu, kus enam muud varianti ei ole. Tekib töötüli, mille käigus töötajad hakkavad survestamiseks streikima. Loomeliitudega on sellest kordi ja kordi räägitud, et võiks teha kultuuristreigi, mille ajal kultuuritegevust ei toimu. Aga protseduuriliselt peaks see tavapärasest streigist erinema. Kunstivaldkonnas ei olegi väga paljudel tööandjat – kelle vastu nad siis streigivad?
Ühtegi seaduslikku vahendit oma nõudmiste läbiviimiseks ei saa välistada. Vahendite hulka kuuluvad kõik instrumendid, kaasa arvatud streik, aga ka lobitöö, mida teevad mõlemad pooled. Kui Eesti näitlejate liidul ei õnnestu palgakokkuleppele jõuda, siis tekivad seaduslikud alused streigiks.
Kas riigikogu valimistel valisite ühte praegustest koalitsioonierakondadest?
Jah.
Merle Karusoo usub, et moraalne õigus streikida oleks ainult nendel näitlejatel, kes valisid praegusi opositsioonierakondi. Mida sellest arvate? Kui vaadata kasvõi seda, et kultuuritöötaja miinimumtasu sel aastal üldse ei kasvanud, siis kas olete oma valikus pettunud?
Ütlen ausalt, et ma ei ole Merle Karusooga sama meelt. Demokraatias teed valiku, sul ei ole lõputut hulka variante. Sa teed valiku, mis ei tähenda seda, et võid selle rahulikult järgmiseks neljaks aastaks kõrvale jätta. Elu muutub. Poliitikud sõltuvad avalikust arvamusest. Neile peab kogu aeg survet avaldama, enda eest seisma ja võitlema. Kultuur ei peagi olema kõige prioriteetsem asi, aga see ei tähenda seda, et kultuuri peaks kõrvale lükkama. Kogu aeg peab hoidma kätt pulsil ja näitama, et avaliku raha eest tehtava kultuuri õiglane rahastamine on vajalik. Muidu meid unustatakse.
Päästjad, arstid, õpetajad, kultuuritöötajad tahavad kõik kõrgemat palka. Tavaline retoorika on, et kellelt siis ära võtame. See on surnud ring, kus ühiskond paneb sind kogu aeg ennast süüdi tundma, et kuidas sa julged nõuda endale õiglast palka. Me võime alati mõelda mingile moraalsele õigusele ja ise selle järgi käituda, aga rahastamisotsustes ei ole moraalse õigusega midagi tegemist.
Kuidas on teie suhe OÜ-tamisega? Paljudel vabakutselistel näitlejatel, kes räägivad virelemisest, ei ole sotsiaalseid tagatisi seetõttu, et nad ise oma tuludelt sotsiaalmaksu ei tasu.
Need näitlejad on sundseisus. Ka mina olin vabakutseline ja olin sunnitud olema ettevõtja. Minu ettevõtlusvorm oli küll FIE, OÜ-d mul ei olnud. Jäin teatud sotsiaalsetest garantiidest ilma.
OÜ puhul on ainus võimalus sotsiaalseid tagatisi saada endale vähemalt miinimumpalka makstes. Kui rääkida OÜ-tamisest, siis päris vabakutselised sageli mitte ei maksa endale meelega väikest palka, vaid nende sissetulekud ei olegi suuremad. Kui projektiteater teeb lavastusprojekti ja palkab sinna näitlejad, siis proovitasusid küsib ta kultuurkapitalilt. Kulka võimalused on nii väikesed, et kui teatris on näiteks kahekuune prooviperiood, siis näitleja saab selle eest kätte veidi alla 800 euro kuus. Kuidas sa endale selle summa eest eluaset üürid? Pead kõrvalt muid töid tegema.
Kui korraga nõuda nii vabakutselistele sotsiaalseid tagatisi kui ka kultuuritöötaja miinimumpalga muutmist, siis võib ministeerium otsustada, et tullakse vastu emmas-kummas küsimuses. Sotsiaalsete garantiidega kultuurkapitali seaduse muutmise kaudu juba tegeletakse. Kumb on teie hinnangul praegu suurem valupunkt?
Arvan, et kui inimesed saaksid oma töö eest õiglast tasu, siis me ei räägiks sotsiaalsete garantiide puudumisest. Kultuuris võiks vähem olla toetamist, töötasu on vaja. Kui palk on nii niru, et sellega tuleb vaevu toime, siis oled sunnitud küsima stipendiume ja toetusi. Kindlasti ei mahuks ka siis kõik marjamaale, kui meil oleksid olemas õiglased tasud kõigis kultuurivaldkondades.
Küsimus, millele keegi vastata ei taha: kas meil ei ole liiga palju riigiteatreid ja riigi palgal olevaid näitlejaid?
Äkki on meil neid liiga vähe, kui saalid on täis? Ma ei tea. Võime ju vabalt pooled näitlejad lahti lasta, aga tahaks, et etendused ikka toimuksid, on ju? Tahaks veel vähema raha eest veel rohkem? Kui palgal olevad näitlejad vallandada, siis peavad teatrid hakkama vabakutselisi palkama, mis on lõpuks tegelikult kallim.
Võib tekkida valikute küsimus – kui tahta teatritele riigieelarvest raha juurde, siis on ilmselt võimalik, et mõnel teatril jääb seda hoopis vähemaks. Mäletatavasti ütles kultuuriministeeriumi endine asekantsler Taaniel Raudsepp, (kes pärast ettepanekut kohe koondati), et näiteks Vene Teatri rahastust ja trupi koosseisu tuleks vähendada. On meil Tallinna kesklinna tarvis teatrit, mis võrreldes Eesti Draamateatri või Vanemuisega oma saale ei täida?
See on nüüd puhtalt kultuuripoliitiline otsus, mida mina langetama ei pea. Aga meil on Tallinnas väga palju vene emakeelega inimesi. Miks meil ei peaks üks vene keeles tehtav teater Tallinnas olema? Vene Teatri struktuur peabki minu arvamuse kohaselt olema natukene teistsugune kui eestikeelsete oma. Eestikeelses teatris on võimalik rotatsioon. Inimesed vahetavad teatreid, kuna eelmises teatris midagi ei sobinud või elu teeb omad muudatused. Vene Teatris seda varianti ei ole, nad peavadki hoidma väikest puhvrit ja seepärast ongi nende trupp grammi võrra suurem kui samasuguse töökoormusega eesti teatris.
Mina ei näe Vene Teatri tegutsemises midagi küsitavat. See riigi sihtasutus on loodud selleks, et avada uksed kuus korda nädalas ja mängida etendusi, et siinsed vene keeles kõnelevad inimesed saaksid minna avaliku raha eest, millesse ka nemad maksude näol panustavad, teatrisse.
Hiljuti vahetus pärast kollektiivitülisid Vene Teatri juht. Asemele tuli endine juhiabi ehk eelmise juhi n-ö parem käsi, kes ilmselt suuri uuendusi ei too. Teatri nõukogu esimees Jaak Allik arvas, et sisepingete maandamiseks oleks uus juht pidanud tulema väljastpoolt. Kuidas hindate seda olukorda?
Seal oli korraline uue juhi valimine, kus vana juht ei kandideerinud. Ma ei tea, miks ta ei kandideerinud. Eesti teatriliit üldiselt ei sekku teatrijuhtide valikusse. Seda institutsiooni rahastab Eesti vabariik maksumaksja rahaga, mitte Eesti teatriliit. Loomulikult avaldame arvamust, kui midagi halvasti on tehtud. Me kaitseme oma liikmeid. Viktor Marvini koondamise juhtumis nõustab ja kaitseb teda töövaidluskohtus Eesti teatriliidu jurist.
Ma ei ole praegusse seisu süvenenud, kuna Eesti teatriliit ja Eesti näitlejate liit kohtuvad Vene Teatri uue juhi ja kunstilise juhiga veebruaris. Arutame seal eelmise teatrijuhi ajal esile kerkinud probleeme ja vaatame, kuidas saame abiks olla, et teatris taastuks normaalne töörütm. Vene Teatris on päris palju inimesi, kellel on erinevaid arvamusi nii eelmise kui ilmselt ka uue teatrijuhi kohta.
Meie omalt poolt anname alati pingete lõdvendamiseks endast parima. Eesti näitajate liidul on selleks igas teatritrupis usaldusisik, kelle ülesanne on aidata töötajatel ja töövõtjatel arusaamatusi ning konflikte ennetada.
Räägiks lõpuks ka kultuuriasutustes nähtavast kultuuritusest, mida oleme ilmselt kõik märganud mitte ainult teatrites, vaid ka kinodes ja muuseumides käies. Millest on tingitud ja kuidas aja jooksul muutunud see, et inimesed käituvad teatris matslikult?
See pole uus probleem. Mäletan, kuidas 25 aastat tagasi tuli Ugalas lainena üks täiesti kultuuritu käitumismaneer. Eeskätt puudutas see Viljandisse saabunud Tallinna õpilaste käitumist lasteetendustel. See oli vahepeal täielik katastroof: loobiti münte lavale jne. Minu teada mingitele koolidele öeldi tol ajal isegi ära, et ärgu nemad enam tulgu. Me ei ole ühtäkki matsideks muutunud.
Aga vaatame kasvõi liikluskultuuri. Tuleb põgeneda, et mitte kõnniteel auto alla jääda. Hiljuti jäin korra poes seisma ja üks inimene sõitis ostukäruga lihtsalt tagant sisse, ilma isegi midagi ütlemata. Kui meie üldine matsluse tase on nii kõrge, siis ei ole midagi imelikku, kui see teatrisaali, kinosaali ja muuseumisaali kandub. Mina isiklikult valin väga, millal ja millisesse kinno lähen.
Aga kuidas seda välja ravida?
Kasvõi sellega, kui me praegu sellest räägime. Siis ehk midagi natukene paraneb. Kui probleemile tähelepanu juhime, siis võib-olla mõned inimesed, kes siiani arvasid, et nende käitumine oli normaalne, saavad aru, et see tegelikult ei olnud. Äärmusi me muuta ei suuda. Inimesega, kes arvab, et tema põhiseaduslik õigus on käituda nagu laps ja tal ei ole teatrisaalis mingit vastutust teiste inimeste ees, ei tee me niikuinii midagi.
Palju rohkem kui laval olles olen publiku käitumise pärast vihastanud ise saalis istudes. Isegi kui inimesel on igav... Teatrietendus on tihtipeale igav, ka väga hea lavastus võib vahel igav olla! Palju sõltub sellest, mis meeleolus sa oled, kuidas sul päev läinud on, kas oled valmis kontsentreeruma või su mõte läheb rändama, kuidas saad lavastusega kontakti, kui palju sul energiat on. Neid faktoreid on palju, mis elamust mõjutavad. Ja las ta vahepeal ollagi igav, jumala eest. Mul tekib sellistel puhkudel palju mõtteid, lasen mõtetel rännata kuhu iganes. Lubage endale see üks hetk üksi olemist. Ei pea hakkama kõrvalolijaga suhtlema või telefoni vaatama. Vaadake, mis siis juhtub.
Mis teist kui näitlejast läbi käib, kui keset etendust mõni telefon laulma hakkab? Kas sellega on võimalik harjuda?
Lavastuses on ka hetki, kus telefonihelin lavalolijaid nii palju ei häirigi. Kui aga parasjagu on lavastuse tipphetk ja saalis selline vaikus, et on isegi nõela kukkumist kuulda, ning heliseb telefon, on tähelepanu läinud nii laval kui ka saalis. See hetk, mille pärast me saali oleme tulnud, on kaotatud. Üks inimene otsustab selle kas meelega – on ka selliseid inimesi, kes meelega ei lülita telefoni välja – või kogemata ära rikkuda.
Igasuguseid piiksusid on kogu aeg olnud. Vanasti, kui ilmusid elektronkellad, hakkasid need täistundidel piiksuma. Või siis kukub midagi maha – viimasel ajal telefonid, vanasti midagi muud. Nende asjade vastu loomulikult ei saa.
Olen näinud, et kui enne lavastust palutakse telefonid välja lülitada, siis inimene istub esimeses reas ja ei liigutagi ennast. Etendus hakkab pihta ja mõne hetke pärast hakkab tal telefon helisema. Kõik muidugi ei oskagi või ei julgegi oma telefoni välja lülitada, näiteks mõni vanem inimene. Seda teades ütlesin ma ühe lavastuse puhul spetsiaalselt (kui pidin enne algust publikul paluma telefonid vaikseks panna), et kui te ei oska, siis palun küsige oma naabrilt abi. Loomulikult hakkasid telefonid ikkagi helisema.
Teine asi on filmimise ja pildistamisega. Selle keelamine ei ole kellegi kapriis. Minu esitus on minu isiklik omand. Lavastus on teatri intellektuaalne omand. Kinos on filmimise eest suured trahvid ja võidakse telefon konfiskeerida. Loodetavasti ei pea me teatris selleni välja minema.
Põhisegajad on siis telefonid ja klassiekskursioonid. Kas ka inimesed, kes niisama pläkutavad?
Jah. Ühel etendusel oli minu selja taga
neli inimest, ilmselt perekond, kes terve aja vestlesid. Pöördusin ümber,
ütlesin: „Ššš!“. Natukene aega läks mööda ja nad hakkasid edasi vestlema.
Saalis rääkijaid on päris palju. On ka inimesi, kes käituvad matslikult, kui
publikuteenindaja palub neil ennast korralikumalt ülal pidada. Nad hakkavad
teenindajat sõimama, küsima: „Mis õigus on teil minult midagi nõuda? Kes te
olete siin?“ jne.